Mirabai

Mirabai sündis kuninglikus suguvõsas, kuid loobus hiljem ilmalikust elust, mis oli naisterahva kohta tol ajal väga haruldane, ja pühendus täielikult vaimsetele pürgimustele. Tema looming on pärit 16. sajandist. Kirja on need laulud pandud tema järgijate poolt.

Järgnevalt mõned tema laulud Mathura tõlkes raamatust "Laulud tumedale armastatule".

Kummalised on saatuse teed:

Jumal andis hirvele avalad silmad, 

ent seadis teda varjuma 

metsasügavustesse,

et ta kaunidus jääks peitu.

Kavala ja kalu roodava haigru

lõi ta sirendavalt valgeks,

magusahäälse käo aga mustemaks

kui öö.

Ta lõi jõevee mageda

ja merevee täis soola;

ta tegi lollidest kuningad

ja seadis targad kerjama neilt,

ning iga oma pühendunu peale 

ta külvas hulganisti raskusi -

vaid selleks, et saaks veenduda

nende usu tõelises sisus.

-----------------------------------------------

Kuis kohata saaks keegi Jumalat?

Viisteist tundi kohustusi,

ülejäänud üheksa magamist -

kuis saaks keegi kohata Jumalat?

Hinnaline kingitus võetakse vastu

ja raisatakse ära - see inimelu.

"Pühendage end 

tumedale armastatule," ütleb Mira.

Mis tulema peab, tuleb ikka.

----------------------------------------------

On elu üürike - 

sa ära unusta, et oled teener.

Sama peatselt pudened

kui õis granaatõunapuul.

Kuniks päevi on sul,

too ilmale ilu,

tee teistele head,

ära unusta end.

Ära unusta oma

hinge igavest vara.

Oli ahnus vaid see,

mis siia tõi sind.

Ära unusta surma,

kõiki ootab see rada.

Kõiki ootab see rada...

Mira armastus jääb.